Butüülkummi vs. Looduslik kautšuk

Looduslik kautšuk (nimetatakse ka India kummiks) kasutati algselt taime sekretsiooni lateksist. Selle keemiline koostis annab tootele elastsuse, mis on tema peamine tarbijate tähelepanu tõmbav joon. Kuna tegemist on elastomeeriga, saab seda kombineerida teiste materjalidega, mis mõjutavad vastupidavust, vastupidavust ja paindlikkust. Näiteks butüülkummi on polümeer, mis on välja töötatud kummi vastupidavamaks muutmiseks.

Loodusliku kautšuki polümeer koosneb looduslikust kautšukist ja isopreenist. Kuni Charles Goodyear 1839. aastal kummi vulkaniseeris, oli see tundlik temperatuurimuutuste suhtes, mis muutis selle konsistentsi ja välimust. Naturaalse kautšuki uus koostis muudaks selle populaarseks tööstusribade, kingade ja kingade tallade ning muude kaubandusettevõtete jaoks. Butüülkummi koosneb isobuteenist ja isopreenist ning see võeti kasutusele 1943. aastal. See on vastupidavam kui looduslik kautšuk, mistõttu on see eelistatud valik suuremate tööstustoodete puhul.

Naturaalne kautšuk ja butüülkummi on naftapõhiste vedelike suhtes tundlikud, kuid looduslikku kautšukit ründavad ka happed, rasvad ja osoon. Butüülkummi on seevastu vastupidav õlidele, määrdetele, osoonile ja oksüdeerivatele kemikaalidele. Butüülkummi märkimisväärseks tugevuseks on madal õhu läbilaskvus.

Kummitööstus koges oma esimest buumi, kui jalgratast hakati populariseerima millalgi enne 1900. aastat, seejärel kasvas see koos auto leiutamisega. Tänapäeval kasutatakse looduslikku kautšukpolümeeri endiselt majapidamistarvetes, näiteks kummiribades, seadmetes ja kirjatarvetes. Butüülkummi lisatud vastupidavus mitmekesistab kummi kasutamist, muutes selle eelistatavaks materjaliks mitmesugustele mehaanilistele kaupadele, voolikutele ja ehitustihenditele.